Minu 29 aastat kestnud sõltuvushäire oli suureks takistuseks, et minu elus midagi oleks muutunud paremaks. Nüüd, olles 8+ aastat kaine, saan ma muuta oma elu nii, nagu ma ise soovin. Kui enne juhtis minu elu alkohol ja narkootikumid, siis nüüd otsustan ja juhin mina, kuhu suunas liigun. Ja see ongi peamine põhjus, miks ma oma sõltuvushäirega tegelesin – vabadus. Sõltlase jaoks on vabadus ainus tõeliselt suur väärtus ja eeldus, et elu saaks muutuda.
Teekond tänasesse päeva on olnud väga kaootiline, täis juhuseid ja samas ka teadlikke valikuid. Sõltlasena suutsin ma vaevu oma tööülesandeid täita. Päev oli kolmnurkne – hommikul tööle, sealt poodi veini järele ja siis koju tarvitama. Sõltlasel on kolm seisundit: alkoholi ootel, alkoholi tarvitamas ja pohmell. Nende vahele ei mahu ei elu ega kindlasti mitte hariduse omandamine.
Olen tänulik endale, et ma suutsin teha otsuse enam mitte tarvitada. Olen tegelenud enda vaimse tervise ja sõltuvusega aastaid. Mina olen elav näide, et kaine elu on võimalik ja väärtuslik. Kas see teekond on kerge olnud? Kindlasti mitte, kuid sõltlasena elu oli veel raskem ja täis tühjust. Ükski veinipudel ega kokatriip ei asenda päriselt elamist – elu, kus on tunded ja emotsioonid, mida me sõltlastena kardame ja ei oska juhtida. Elu, kus on sul sõbrad ja lähedased, kes toovad ellu rõõmu ja rahulolu. Tarvitajana kaotame kõik need väärtused. Me asendame need ainetega. Ja mida vähem meid aktsepteeritakse ja armastatakse, seda rohkem me tarvitame. See elu kulgeb ringikujuliselt ja lõppeb tihti meie surmaga. Sõltuvuserattalt maha tulemine on meie enda otsus ja see saab võimalikuks ainult siis, kui me päriselt tahame muuta oma elu. Soov peab tulema südamest – kellegi teise pärast ei suuda sõltlane kaine olla. See peab toimuma enda pärast.
Olles 7+ aastat kaine, otsustasin, et soovin ülikooli õppima minna. Kui minu sõbrad ja klassikaaslased noorena omandasid haridust, olin mina tegelenud hoopis teiste asjadega – tarvitamisega. Sügisel 2024 asusin õppima sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korraldust Pärnu Kolledžis. Olen hetkel omandamas oma esimest kõrgharidust ja seda 53-aastaselt. Kui keegi oleks minult küsinud 10 aastat tagasi, kas plaanin ka ülikooli minna, oleksin kõva häälega naernud ja kinnitanud, et kindlasti mitte. Mul polnud unistusi ega plaane tulevikuks, sest minu sõltuvushäire oli muutnud mind masinaks, kes elas ainult ühe naudingu nimel – õhtune veini joomine.
Mida siis ülikooliõpingud mulle on andnud? Maailm on muutunud avaramaks. On kindel arusaamine, et õppimine on äge ning igaüks meist saab muuta maailma paremaks, kui tal on piisavalt teadmisi. Mõistan, et vaatan elu juba teise pilguga. Olen õppimise käigus teada saanud asju, millest mul varem aimugi polnud. Nii mõnigi arvamus ja seisukoht, milles olin varem surmkindel, on muutunud. Uued vaatenurgad on aidanud mind lisaks kooliõpingutele ka eraelus. Püsigem säilenõtked (minu lemmiksõna) – see teeb hakkamasaamise kergemaks. Ja mitte vähem tähtis on emotsioon eduelamusest – ma suudan muutuda ja tulla toime uute olukordadega. See aitab edasi liikuda ja annab lootust, et kõik läheb hästi. Kui ma oleksin jätkanud vana eluviisiga, poleks seda kõike iial juhtunud.
Kui nüüd tundub, et elu on justkui „lill“ ja koolis käimine on lihtne, siis nii see kindlasti ei ole. Olen nii mõnelgi õhtul nutnud end magama, sest jõud on otsas ja tundub, et enam ei tea, kuidas edasi minna. Kuidas leida aega õpinguteks, töö tegemiseks ja perele? Kurvale õhtule järgneb siiski uus hommik ja uued lahendused. Tuleb endale anda aega ja olla eneseempaatiline. Tihti nõuame endalt rohkem kui vaja. Töö kõrvalt õppimine on keeruline – logistika tuleb paika saada, ajajuhtimine samuti. Need on kaks asja, mida ma pole kunagi osanud planeerida, vaid olen lasknud „voolata“. Kui jõud saab otsa, tasub pöörduda lähedaste või sõprade poole. Minu sõbralistis leidub „kahe jalaga maas“ lahenduskeskseid sõpru ja ka neid, kes on valmis koos minuga filosofeerima.
Minul on läinud veel eriti hästi – meie kursus ülikoolis koosneb imelistest inimestest. Nad on toetavad, me rõõmustame ja muretseme koos. Ma olen kindel, et need kolm aastat ülikooliteed saavad olema tugev vundament tulevikuks – nii erialaseks koostööks kui ka sõpruseks. See on väärtus, mida rahaga ei mõõda. Ja seda kõike saan ma kogeda kainena.
Elu on põnev ja õppimine igas eas hoiab meid särtsakatena ja rõõmsatena. Vaadake või Väärikate Ülikooli – saalid on alati täis küpses eas inimesi, kes janunevad uute teadmiste järele. Rapla näitel võin öelda, et kohti ei jagunud kõigile soovijatele – huvi oli sama kõrge kui „Rahamaa“ piletite järgi Draamateatris.
Ma kummardan kõigi ees, kes mind on innustanud ja julgustanud õppima – alates lähedastest kuni kolleegide ja sõpradeni välja. Teie nägite minus peituvat potentsiaali ja kordasite seda mulle hommikust õhtuni, kuni lõpuks jäin ma seda ise ka uskuma. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada, kas õnnestub või mitte. Ebaõnnestumine ei ole nõrkuse ega saamatuse märk, vaid osa õppimisest ja kogemuste kogumisest.
Ma ei tea, kus ma oleksin või kas ma üldse elus oleksin, kui oleksin jätkanud vanaviisi, aineid tervitades. Ja ma kutsun üles ka sind, armas lugeja – mõtle enda elu üle ja tee otsus. Kui sul on või sa kahtlustad, et sul võib olla sõltuvushäire, tuleb sellega tegelema hakata ja ainetest loobuda. Esimene ja kõige raskem samm on tunnistamine, et probleem on olemas – ja seejärel abi otsimine.
Iseenesest ei muutu midagi. Lootus, et „küll ükskord kõik paraneb“, on sama nagu püüda kustutada lõket bensiiniga. Lõke kustub siis, kui sellele ei lisata enam lõkkematerjali – samamoodi saab ka sõltuvusest vabaneda, kui lõpetada selle toitmine. Meie peame ise astuma sammu kainuse ja parema elu poole.
Kui sa oled jõudnud oma elus punkti, kus tarvitamine on muutunud piinaks ja ei paku enam midagi, ning sa oled mõelnud loobuda alkoholist või narkootikumidest, siis meie kodulehelt leiad kogemusnõustajad, kellega ühendust võtta. Esimene samm tundub keeruline, aga sa pead selle tegema ise. Meie, kogemusnõustajatena, saame olla sulle toeks, kui otsus on sinu poolt tehtud. Sõltuvushäirest ei vabaneta üksinda – selleks on vaja toetust. Koos on kergem.