Vaatasin eile kinos Artis filmi „Head inimesed“ Soovitan vaadata, paneb mõtlema elu väärtusest ning sellest et me keegi ei tea kui palju meile antud on. Mind puudutas see film väga, minu lähedase pereliikme elutee jäi lühikeseks tänu vähidiagnoosile.
Paar aastat tagasi ma otsustasin et arvestan kokku kui paju ma olen keskmiselt kulutanud oma elupäevi ainete tarvitamisele ja tarvitamise järgsele põdemisele. Ma kindlasti ei saa teada päris täpselt päevade arvu, aga ümardatult sain ma kokku 2784 päeva, ehk 7,6 aastat. Päevade arvu on arvestatud et üheks tarvitamise pikkuseks 48 h, ehk päev millal tarvitasin ja järgmine päev kui põdesin tarvitamist, mõlemad päevad on kasutud, ning ei lähe päriselt elamise alla. Keskmiselt iga nädalavahetus ja nii 29 aastat. Oli nädalalaid kui sai võetud mitu korda ja mitu päeva järjest, seega väga täpset päevade arvu ma ei tea.
Filmis rääkis Toivo Tänavsuu, et tänu vähiravifondile saavad diagnoosi saanud inimesed elu pikenduseks paar kuud kuni paar aastat, kui hästi läheb, tänu lahketele eesti inimestele, kes annetavad vähifondi. Seda pikendust saades on inimesed tänulikud, neile on antud veel võimalus elada – vahet ei ole et diagnoosiga ja et igal juhul lõppeb elutee varem kui peaks. Kui küsida raske diagnoosi saanud inimestelt, kas nad sooviksid saada juurde elamiseks 7,6 aastat, siis ma arvan et ilma arutlemata oleksid nad nõus. Mina viskasin need aastat lihtsalt prügikasti. Minul oli see aeg olemas, see oli kingitus, see anti mulle selleks et ma kasutaksid seda ELAMISEKS. Tarvitamine ei ole elamine vaid olemine, eksisteerimine – kingitusena antud aja raiskamine. Me ei tea kui palju meile on antud elupäevi, need mis on antud tuleb kasutada väärtuslikult.
Ja nüüd sulle mõtlemise koht, kui mitu päeva oma elus oled sina ära visanud, olles joobes või joobe järgses põdemisfaasis? Kui mitu kuud või nädalat on kustunud sinu elust, ilma et sellest oleks jäänud mälestus või hea tunne. Mis sa arvad kas sa oleksid saanud neid päevi kasutada paremini, luua emotsioone ja kogemusi, mis aitaksid keerulistes olukordades hakkama saada? Kui mitu olulist sündmust elus- kooli lõpetamine, lapse sünd, muud olulised tähtpäevad- on läinud sinu elust mööda nii et sa ei mäleta nendest suurt midagi. Võib-olla aitab neid äärmisel juhul meenutada mõni pilt, seegi katkendlikult.
Kas oled küsinud endalt “miks ma OLEN“? Just nimelt oled, mitte ei ela ega loo elu, vaid eksisteerid. Mina küsisin seda endalt 8 aastat kolm kuud ja 12 päeva tagasi ja mõistsin et ma ei soovi enam OLLA. Olenemata elu raskustest on elu elamist väärt, mis iganes meie tulevik meile toob, tasub see kogemist ja elamist. Seni kuni sõltuvus sind juhib ja sa vaatad elu läbi filtri, nagu sul oleks kilekott peas, ei ela sa ühtegi sekundit päriselt. Sa saad otsustada juba täna ja kohe praegu, et nüüd astun ma uue sammu ja muudan kurssi. Muutused algavad esimesest sammust, otsusest et sa soovid muutust.
Aitäh et lugesid seda postitust ja soovin sulle palju edu ning jõudu otsuse tegemisel. Sa ei pea seda tegema üksi, otsi abi ja panusta oma muutusesse ka ise. Ja kui sa soovid et keegi, kes päriselt hindab elu, saaks mõne päevagi juurde, siis loovuta ühe pudeli raha kuus ja tee püsiannetus vähifondile „Kingitud Elu“ – https://kingitudelu.ee/. Ehk tarbid sa selle ühe pudeli vähem tulevikus ja ühel päeval sellest pudelist loobumine paneb sind soovima, et sul oleks neid päevi rohkem mida sa mäletad, kui neid päevi mida sa ei mäleta.
Kui soovid et meie nõustajad sind toetaks, siis info leiad siit kodulehelt.